"Vanamehe pelgupaik"

Kaugele mäele lähenedes,
oma varju aeg-ajalt häbenedes
üllatunud näoga,
kulunud kaabuga mees
silub kortsud laubalt.
Karastab hinge allikavesi,
sõõm sõõmu järel peoga.
Õrn muie vanadusest krimpsu kuivand suul,
nii nagu kolletuanud vahtralehed
vanal puul.
Tõsine pilk,
sammub mäe poole veel,
kuu lootustandev helk
jõudu annab sel teel.
Vaikselt,
üsna vaikselt aeglustub vanamehe kõnd.
Siiski mäe poole vaatab,
mis on küll see sund?
Lumised tipud, nii siirad ja puhtad,
mõte jälle sinna kipub,
et kuhu see vanake ruttab.
Surema jookseb oma pelgupaika ta,
et igavest rahu leida
ja esiisade kombel uuesti sündida.


xxx


"Igivanade puude veri"

Igivanade puude veri
minu kaelas südamena ripub,
nende puude hingevalu
minugi südamesse kipub.
Ahastust tunda on
merevaigu lõhnas,
lesivad nemadki igavesti
soolase mere põhjas.
Aeg-ajalt laine neid vastu kaljurahne taob,
nii nad tuhandeks killuks purunevad
ja südamevalu üha sügavamale
liiva sisse kaob.
Mere lõhnast ja vahust,
tõusta taas on nende kohus,
kuid üksildane ja abitu
on süda mu kaelas,
olgugi, et enne tagasi tulekut
jõuavad nad luulet luua
inglite keskel, helesinises taevas.


xxx


"Padi upub"

Kui palju pisaraid
olen poetanud üksikusse patja,
nii helli kallistusi pimedusse matmas.
Lootes langevale tähele,
et teed ta mulle näitaks,
rahu ja vaikust meile kahele,
soojust hoida aitaks.
Mu padi pisaraist tuvil
ujun üksinduse pisarate meres.
Tähte ei paista kuskil,
pilved varjamas teda mu eest.
Ingel, kus küll oled,
vajan patja kuivemat,
millel nutta,
sest vaeseke minuga koos
on vajumas kurbuse mere põhja.


xxx


"Ei enam eal"

Meeltes mõlkumas vaid sarnased mõtted,
hing on valus
ning lõpuks ka kuradi endaga kätlen.
Vii minema mu valu,
Sind ma palun.
Ütle, kaua pean veel otsima,
oma õnne trotsima.
Sa tead, et on see koorem,
tuliseid süsi vabatahtlikult nüüd suudlen.
Tean, et enam eal,
õnnelikuks saama pea.
Mind kaasa võta
ning mu valus hing
igavese looriga kata.


***


Vaikne muie memme suul,
tuul räsib pakasega võidu
väikest õrna puud.
Maasse tugevalt juurtega põimunud,
vastu pidada püüab siiski.
Vali tuul ta hinge külma üksindusse heidab.
Puu igatseb päikese soojust,
püüdes leida pääsemiseks moodust.
Ihuüksi heideldes,
oma hinges seigledes
leiab õrna tüki südames -
valu, ahastuse, üksinduse sees.

"Magusad huuled"

Sinu magusad huuled igatsevad,
kutsuvad mind.
Kas Sinagi minu hüüdu kuuled:
pole suur me armastuse hind.
Palun tule ja enda embusesse mind haara,
ma luban, Sinuga,
tulen kõikjale kaasa.
Minu arm on mõeldud vaid sulle,
ära kuula mu sõnu valelikke ja hulle.
Lihtsalt võta mind nii kuis olen-
kaljudel alasti leban.
Võta mind kohe ja ära kahetse eal,
sest mina olen õnnelik Sinuga seal.

***


Aeglane märg lumi langeb mu huultele,
nii magus maik ja juuksed lendlemas tuulele.
Mahedas õhus karastamas jäised kristallid,
tahan Su embusesse kallis.
Sulata need jäised kristallid mu suul.
Tule, emba mind,
nii tunneme end vaid kahekesi,
tibatillukestena kuul.

***

"Üheks kootud"

Miks minuga teed nii,
et kardan kõndida tänaval;
ootan, et keegi mind valgele pilvekesele viiks,
kus ma eal ennast tundma pea kõhedalt.
Ära lahku, mitte veel.
Rüüpan veel sõõmu kirevahtu,
kuid veelgi ärevamaks muutub meel.
Värinad mu keha katmas,
Sina mind tasapisi ja hellalt võtmas.
See ootus kauge lõpuks tõeks on saanud,
me kehad ning hinged üheks on kootud.

Sulle kallis

Olles koos läbinud neid radu,
jooksnud läbi vihmasaju.
Tunnete lõõmas
vallatlenud koidikuni,
hetke hinge tõmmates ning
hellitades päikeseloojanguni.
Süda rõkkamas õnnest;
kartus hinges, sest
iga hetk ärgata võin sest unest.

Tahan veel kord
suruda oma huuled su suule,
joosta Sinuga läbi õhkõrna tuule.

Kuid ainus,
mis meist alles jääb,
on see luule
ning armastus
end igavesele unele säeb.


xxx

In love with ...

Mesi ning keriselt õhkav kuumus,
karamelne maitse -
see on me suudlus.
Õrnalt Sa paitad mind,
lausud, et olen kui mesilind.

Sinu tugevad käed
ning haare nii soe.
Miks minust nii kaugele jääd,
parem kaissu mulle poe.

Sinu meelitused meelad,
end armastama veenad.
Siiski ainult nii sa ütled,
et olen kallis,
mis tegelikult toimub ei tea,
su peakses hallis.

Suudle mind veel,
ihkad ju seda, ma tean.

Nüüdseks jällegi murelik mu meel
ning unustamaks Sind
end unele sean.


xxx


Farewell my love

Mu meel nii kurb
ja samas rõõmus on see,
tahan Sind veel ja veel.
Mu hinge katab mustjas vari,
andesta,
olen Su armastuse ori,
anun, mind vabasta.

See seiklus tulvil kirge,
elutee tundub lõputu ja sirge.
Ainult kujutlelm on see,
heidan kivi
ning rikun peegelpildi veel.

Killuke mu südamest
on alati Sinu
ja polegi tähtis, et Sina pole minu.

Olen õnnelik, tänulik
nende hetkede eest,
tänu Sinule sain jõudu armastuse veest.
Veel kord heidan pilgu Sulle
ning oma tunded
viskan igaveseks igatsuse tulle.


xxx


Ma pole Sulle hea...

Õhkõrnas vaikuses mu süda tuksleb,
mõistusega kiskleb armastuse lämbuses.
Ma pole Sulle, kallis, piisavalt hea,
kuid miks nii tugev see tõmme,
ka seda ei tea.
Mõtteid Sinult eemale ei saa
ning unistustes alati ütlen Sulle jaa.
Mis küll saab, meist ja meie tundeist,
kas kõik see silmapiiri taha jääb
ning kaob me kehadest kangeist.


xxx


Vihmapiisk lumehelbeks

Vihmapiisk piisa järel langeb mu suule,
mõtlen Sulle ning taas tärkab me luule.
Oleks juba talv ja lumi,
lendleksin Su juurde kui lumivalge tuvi.
Keerleksime lumehelveste seas,
mõtted armastusest täitmas me pead.
Me inglid leismas lumes,
suudle mind, tõestamaks, et pole me unes.
Helbeke Su põsel,
selle suudlusega sulatan,
helbeke Su palgel,
selle endale ma varastan.


xxx


Sinu hingamisest...

Sinu hingamisest saab jõudu mu süda,
Sinu meelitustest tekib armastuse oda.
See lendleb läbi raskuste, vaeva -
ükskõik kui sügavale me end ka ei kaeva.
Oled see, keda igatsen ja igavesti ootan.
Sinuga tehtud eal ei kahetse
vaid uut pattu teha loodan.
Magus maik Su huultel,
seda tunnen isegi kui vaid mõttes Sind suudlen.
Tahan tagasi Su kaissu kallim
ning paitada pead, mis iga päevaga on hallim.
Minu tunded on ehedad,
saadan need Sulle, nii õhkõrnad ja mahedad.

***

"Inimene käitub ja elab tihti just nii nagu mõeldes, et ta on oma kehast lahus, nagu saaks ta ennast muuta ainult väljastpoolt."
Karl Marx

***

"Sõbrale..."

Tasa ja vaikselt sa hingad,
julgelt ent soojalt mind embad,
oled kallis mulle,
olles koos kõik kurbus justkui lendaks tulle.
Oled see,kellega naeran ja nutan,
unistan ning lõpmatusse ruttan.

***


Sügavas pimeduses kumab üksik küünal,
köögis tõmbab tee - värske tüümian.
Ahjust võetud kustun'd söed
liuglevad aegamisi paberil.
Mustjaks tõmban'd saungi köeb,
kurbus hinges tasapisi mööda läeb ...


***


Mustjas lumi,
märjad mu saapad,
tasa tuleb uni,
viimset loojangut veel vaatan.
On ilus, nii meeleline see,
oranž ja roosa ja punane.
Soojus hinges,
süda tuksub õrnalt,
lumi hanges, tuul puhub kõrvalt.
Viimased kiired päike mu tuppa poetab,
vaikselt ning õrnalt need sinunigi saadab.
Hinges rahu, loojuda minagi võin,
unistuste päike nüüd vaid sulle särada võib.


***


"Murelõng"

Murelõng mu üksildasele kehale
õrna, siidjat kookonit koob.
Kaitsev, kindel tunne
musta piiri mu õnnele loob.
Rahu ning õnn, kirg ja meeletus,
kõik need meelelised tunded
on mu unistus, joovastus.
Tahan liuelda valgel pilvekesel
helesinisel taeval,
turnida helendavatel tähekestel,
reisida kuul, mu laeval.
Murelõng, see justkui needus
kookonit koob
ning mu rõõmsameelsus igavesti
mu enda üksildasse kehasse kaob.


***


"Hingehaldjas Elen"

Suitsuvine, vein, piparmündi lõhn...
segased tunded, selguse keel,
soojus tärkab nii vaikselt salajasel teel.
Ning mu rõõm, soojus, tahe -
taas see tärkab,
Sina, ainukesena mu hinge märkad.
Ihaldan palju,
nii mõndagi võimatut,
kuid tulid Sina,
nii tasahilju ning ravid mu hingelist halvatust.
Oled kui ingel,
ära valesti mõista mind,
kuid kõik, mis oli ja on mu hingel,
sel kõigel on väärtus -
kannatuse ja õnne hind.
Sinul lasub au ja raskus,
et mu tibatilluke hing igavesti
hingab Sinu südame taskus.


***


"The wings of my heart"

The wings of my heart,
nad otsivad südame saart.
Nii üksikud ent tulvil lootust,
tee on lõputu,
arm ununeb sootuks.
Tahan Sinu juurde kallim,
hoida kinni sul kaelast,
murest juuksedki on hallid,
kergendad mind murevaevast.
Tahan tunda huuli suul,
emmata sind lõputult,
mööda vihiseb vaid tuul,
see lootus, soov näib mõttetu.
Need südametiivad
eal teed ei leia sinna,
sinna, kuhu Mina ja Sina
koos tahaks minna.


***


"The wings of my heart" II

The wings of my heart
are searching way to the island of love,
brimful and so lonely,
the road is endless,
love will fade away from the memory.
I want to be with you my love,
hold you in my arms.
I want to feel your lips,
embrace you endlessly.
Only wind is passing by,
this hope, wish
seems so meaningless.
Those wings of my heart are lie,
cause the road will never be found there,
where you and me together want to be.


***


"The wings of my heart" III

The wings of my heart
are searching way to the island of love.
I should stop my thoughts of you,
but I can't,
cause I'm lost and I feel
you are the one!!!
My love, my only one,
what have I done?!
Those feelings of mine
are like a strait black line.
I wish we could be together
and make love eternally,
I would betrade you never,
but love you, I will forever.
Kiss me my love
like it's the first time,
and I promise,
all the sadness will stay behind.

"Mõtted asfaldil"

Üksikuna rändavad
mu mõtted mööda asfaldit.
Meelgi must, mist tahta neist –
minu mõtteist kui üksi nad.
Nukker, nii nukker ent tõsi...
valus on astuda, istuda, lesida, hingata...
ja mõelda... ah selleks pole ma veel valmis.
Elu on viletsus,
justkui taevast ega maad polekski,
ainult põrgu!
Nii on raske, ei teagi,
kas suudan, kas saan hakkama?!! ...
ma isegi ei taha seda.
Nii jh...just nii
nukrutsen ning mõtted,
minu mõtted,
rändavad üksikuna asfaldil.


***

"Igavene Uni"

Avan silmad
ent toas on veel pime.
Tasa ta hingab,
elab veel,
seegi ime.
Raske on mitte meenutada,
kuidas vaid aasta eest rääkisime.
Ja nutta, lihtsalt nutta,
ei saa, pole ju piisavalt oluline?!
Olen rumal, tean,
jäin uskuma valesid sõnu,
nüüd oma süükoormat vean,
ja tea, pole see mingi mõnu.
Arvasin alati,
et pole see raske ent nüüd, kannatades,
tunnen sadu laske,
minusse tungides,
ja see on valus...
Kuid ikka veel ta ei maga
oma igavest rahulikku und.
Kõik on vaga ning varsti,
varsti on minugi lõpp,
see on paratamatu sund.


***


"Mõnikord..."

Mõnikord rõõmus võib olla mu päev,
mõnikord kaunitari ma peeglist näen.
Mõnikord tuul tasakesi mu juukseid sasib,
mõnikord mina, mõtteist vabana lesin.
Mõnikord aga ka kurb on meel,
meenutan sind, ikka veel ja veel.
Mõnikord molten, et unistused ilusad,
mõnikord mõistan, su käed hoidmas mind
polnud piisavalt tugevad.
Mõnikord…nüüd, jätan hüvasti sinuga,
sest mõnikord, ei, pigem igavesti
tahan minagi elada õnnelikuna…


***

“Ärev tunne”

See ärev tunne,
mis peidab end minu sees,
justkui vajuks õnne unne
või siis supleks soojas mees.
Tunne ärev see, on värisema pannud keha,
enda teadmata endale mu võitsid,
kuid palju on veel teha…
Ei anna ma end nii, nii ruttu õnne kätevahele.
Esmalt mind roosiaeda vii küll näed,
on see rohi mu pahele.
Nüüd olen veelgi õnnelikum
ja ärev tunne mu kehas on rahulikum.


***

Oled minu, pisike Sina,
oled mu päike ja öö oled ka
ja ka äike,
mistõttu väriseb mu keha
või mistõttu tuksub mu süda.
Oled mu rahu kui tuul sasib juukseid.
Oled kirg täis ootamatuid tundeid.
Oled mu pisike, minu kõige armsam.
Sina, kuulud mulle…
Sinu süda, keha, hing…
kõik, oled igavesti minu.


***


Vahutavas meres rändab kivike,
nii ka Sina, tuksud mu südames, pisike.
Minu tunded ja mõtted,
pole selged veel needki,
kuid elul on võtted ja neid kogenud olen minagi.
Oled huvitav olevus,
ja kuigi ma midagi ei luba,
tean, on see uus kogemus
ja selleks ei vaja ma kellegi luba.
Oled kalliks saanud mulle,
loodan, et vastad samaga mulle…


***

"Kui tuled kustuvad…"

Mustjas kleit ja pärlid valged,
huulepuna,
aste astme järel talveilmas karges,
näib see lõputuna.
Avaneb uks – astub punane king,
rahutu mu hing.
Sigin-sagin, rõõm,
kohvikus daamid, kohvist sõõm.
Vali helin, tuttav see,
kutsub –
ärevus ja ootus kui tuled läevad kustu,
käed on ühte kootud,
suudki jäänud lukku.
Nii see ongi –
vaikne, hästi tasa,
pimeneb saal ja rahvas on vaga.
Viiul ja inimhääled –
lava on tulvil emotsioone,
neid suuri ande.
Grimmassid ja valged roosid,
nii ehedad ja kaunid,
need sööbivad mu mällu
ning muusika,
need imelised aariad,
leiavad tee mu hinge.
Langeb punane siidjas eesriie,
aplaus ja värin,
neil väikestel suudel võtab võimust vaikne sädin.
Mulle aga lõõmab valgus, uue mõtte, elu algus...