"Mõtted asfaldil"

Üksikuna rändavad
mu mõtted mööda asfaldit.
Meelgi must, mist tahta neist –
minu mõtteist kui üksi nad.
Nukker, nii nukker ent tõsi...
valus on astuda, istuda, lesida, hingata...
ja mõelda... ah selleks pole ma veel valmis.
Elu on viletsus,
justkui taevast ega maad polekski,
ainult põrgu!
Nii on raske, ei teagi,
kas suudan, kas saan hakkama?!! ...
ma isegi ei taha seda.
Nii jh...just nii
nukrutsen ning mõtted,
minu mõtted,
rändavad üksikuna asfaldil.


***

"Igavene Uni"

Avan silmad
ent toas on veel pime.
Tasa ta hingab,
elab veel,
seegi ime.
Raske on mitte meenutada,
kuidas vaid aasta eest rääkisime.
Ja nutta, lihtsalt nutta,
ei saa, pole ju piisavalt oluline?!
Olen rumal, tean,
jäin uskuma valesid sõnu,
nüüd oma süükoormat vean,
ja tea, pole see mingi mõnu.
Arvasin alati,
et pole see raske ent nüüd, kannatades,
tunnen sadu laske,
minusse tungides,
ja see on valus...
Kuid ikka veel ta ei maga
oma igavest rahulikku und.
Kõik on vaga ning varsti,
varsti on minugi lõpp,
see on paratamatu sund.


***


"Mõnikord..."

Mõnikord rõõmus võib olla mu päev,
mõnikord kaunitari ma peeglist näen.
Mõnikord tuul tasakesi mu juukseid sasib,
mõnikord mina, mõtteist vabana lesin.
Mõnikord aga ka kurb on meel,
meenutan sind, ikka veel ja veel.
Mõnikord molten, et unistused ilusad,
mõnikord mõistan, su käed hoidmas mind
polnud piisavalt tugevad.
Mõnikord…nüüd, jätan hüvasti sinuga,
sest mõnikord, ei, pigem igavesti
tahan minagi elada õnnelikuna…


***

“Ärev tunne”

See ärev tunne,
mis peidab end minu sees,
justkui vajuks õnne unne
või siis supleks soojas mees.
Tunne ärev see, on värisema pannud keha,
enda teadmata endale mu võitsid,
kuid palju on veel teha…
Ei anna ma end nii, nii ruttu õnne kätevahele.
Esmalt mind roosiaeda vii küll näed,
on see rohi mu pahele.
Nüüd olen veelgi õnnelikum
ja ärev tunne mu kehas on rahulikum.


***

Oled minu, pisike Sina,
oled mu päike ja öö oled ka
ja ka äike,
mistõttu väriseb mu keha
või mistõttu tuksub mu süda.
Oled mu rahu kui tuul sasib juukseid.
Oled kirg täis ootamatuid tundeid.
Oled mu pisike, minu kõige armsam.
Sina, kuulud mulle…
Sinu süda, keha, hing…
kõik, oled igavesti minu.


***


Vahutavas meres rändab kivike,
nii ka Sina, tuksud mu südames, pisike.
Minu tunded ja mõtted,
pole selged veel needki,
kuid elul on võtted ja neid kogenud olen minagi.
Oled huvitav olevus,
ja kuigi ma midagi ei luba,
tean, on see uus kogemus
ja selleks ei vaja ma kellegi luba.
Oled kalliks saanud mulle,
loodan, et vastad samaga mulle…


***

"Kui tuled kustuvad…"

Mustjas kleit ja pärlid valged,
huulepuna,
aste astme järel talveilmas karges,
näib see lõputuna.
Avaneb uks – astub punane king,
rahutu mu hing.
Sigin-sagin, rõõm,
kohvikus daamid, kohvist sõõm.
Vali helin, tuttav see,
kutsub –
ärevus ja ootus kui tuled läevad kustu,
käed on ühte kootud,
suudki jäänud lukku.
Nii see ongi –
vaikne, hästi tasa,
pimeneb saal ja rahvas on vaga.
Viiul ja inimhääled –
lava on tulvil emotsioone,
neid suuri ande.
Grimmassid ja valged roosid,
nii ehedad ja kaunid,
need sööbivad mu mällu
ning muusika,
need imelised aariad,
leiavad tee mu hinge.
Langeb punane siidjas eesriie,
aplaus ja värin,
neil väikestel suudel võtab võimust vaikne sädin.
Mulle aga lõõmab valgus, uue mõtte, elu algus...