Kui sa tuled,
on juba pime
vaid mu aknas orn valguskiir,
kui sa tuled,
koik on vaikne,
sala tuleb uni,
silma langeb unemati uneliiv.

Kui sa tuled
on juba pime,
teki alla
mu korvale peitu poed,
sosistad mu nime.
Vaikselt ma arkan,
sinu siirast nagu
enda korval markan,
silma valgub pisarate vesi,
kurgus on kibe,
valjas endiselt pime -
olen onnelik, naen sind taas,
ons see ime?
...huuad veel kord mu nime.
Koik on ilmsi,
vaid arkvel olles
saan endal tunda su silmi.