"Olen tänulik"
Olen tänulik päikese eest,
helendavate tähekeste,
õhtutuule eest,
ema sooja saia ja käreda pakase eest.
Olen tänulik,
sest minul oled Sina,
et me kehi katmas siidjas lina.
Olen tänulik elu eest:
kõik see rõõm tuleb mu enese seest.
"Tahan..."
Tahan supelda kevade värskuses,
tahan uinuda sooja päikese embuses.
Tahan tunda hommikust kastet oma huultel,
tahan rüübata eluvett kauneimatelt puudelt.
Tahan maailma näha ülalt,
just nagu lõunamaalt tulevad linnud,
tahan heintesse hüpata laka talalt
ning laulda lõputut viit südamest, andunult.
Tahan vaadelda tiigkaldal krooksuvaid konni,
tahan ehitada maja kõrvale puu otsa
päris oma onni.
Tahan issiga õppida jalgrattasõitu,
et ta ostaks mulle jäätist pärast noolemängu võitu.
Tahan puhuda hobusele kõrva...
tahan onu Ottoga valida kõige ilusama põrsa.
Tahan joosta varbad soojas mudas,
nii nagu emme mulle väiksena seda lubas.
Tahan köögist võtta salaja rosinaid,
et neid vaikselt vennaga kellegi teadmata nosida.
Tahan künda põldu traktoriga issi süles,
tahan küpsetada kartulit Peipsi ääres lõkketules.
Tahan korjata esimesi kevadlilli,
tahan tantsida kätuga kui issi mängib lõõtsapilli.
Tahan mürada koeraga,
leida kuklalt puugi,
tahan süüa moosi vahvli soojaga.
Tahan vanaemaga avada köögiahju truubi.
Tahan endiselt lebada väikese inglina kesapõllul,
niidul, kas või pahandada saada -
leida pepult punetavad triibud.
Tahan uinuda sooja päikese embuses...
Seda olnut kõike võtan
kui parimat lapsepõlve täis elu imelisemaid võite.
xxx
"Kas näed selle kõrge männi tippu?"
Mina näen.
Seal istub imetilluke linnuke oksal
ning laulab puhta hinge,
südamega kurba viit.
Tema laulul pole sõnu
ent samas ei puudu sõnum.
Ta laulab merest,
mis vahutas valgemalt kui lumi,
ta laulab päikesest,
mis soojalt paitas põski,
ta laulab tuulest, mis tegi meele kergeks,
ta laulab allikaveest , mis turgutas hinge.
Kas näed,
ikka veel istub ta oksa pääl.
Siuts...
ja hajubki taevasinasse.
