Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.
Michel de Montaigne
***
Härmatanud klaasi taga
soojas kaminatules
prõksub halg.
Kõik tundub nii vaikne ja vaga,
vaid kriuksuvaid samme
on kuulda vastsadan´d lumes -
astub väikese poisi jalg.
Soe on toas,
hõõgvein kristalses klaasis,
lõhnamas hõrgud jõuluroad.
Poiss tänaval üksi ringi luusib,
kaugle jõulutaadigi saan.
Äkki avaneb uks,
kaminatule kiired pääsevad õue,
valgustavad poisini tee.
Poiss muutub rahutuks,
ärevus poeb põue,
kas jõuluime on see?
Valguse suunas seab laps oma sammud,
mõttes jõuab luulet luua,
lumehelbed lendlemas kannul.
Eheda jõuluprae lõhn,
vaikne puude praksumine tules.
Poiss astub tuppa, üle ukseläve...
enam pole kuulda üksikuid samme lumes.
Jõulud on imedeaeg!
***
Sõnal on musttuhat palet.
Ain Kaalep
***
Ohvrilaev
Laev on Deloselt koju jõudnud,
jah ta on,
sinu jaoks oli kõik kuiv,
puitun'd mäng.
Laev tuli varem,
ei kulunud 30 päeva,
oli see nüüd siis parem,
et lõppes mäng,
enam ei saa sind katsuda käega?
Vaene Sokrates ootas otsust -
elu või surm,
lubatud 30 päeva muutus lühemaks,
paratamatu sund.
Mõned päevad,
mis pikendasid elu
või lahutatud hetked 30-st päevast,
mis võtsid koha eladajäänud elust.
Ons siis parem,
rääkida külmun'd koolnuga,
kel järeletulijat ootavad silmad
veidi avatult valget näitavad?
suudlus kaelal ei taha kuidagi ununeda...
ehk oli lõpp säärane parem
ja uue mõtte vanade mõtete surmad läidavad.
***
Siiras mälestuste jõgi
kiires auklikus sängis voolab.
Seal, kus varem arm tal oli,
kivile piisad jõgi kaotab.
Seal, kus asus lapsepõlv ja mäng,
nüüd meeltes pakitsemas äng.
Seal, kus õnn ja rahu,
torm jõel üles tõstab vahu.
Seal, kus aga kurjus oli,
sai jõudu jõgi,
sealt ka visadus tal tuli.
Aeglustub nüüd kiire vool,
sest lõpuks jõgi taas tunda saab hoolt.
Ja nii meenub see,
mille eest jõgi pikka aega põgenes.
***
Pisarateta nutt on kõige valusam.
***
Keegi ei saa öelda, et mõtlen valesti: selleks peaks ta mõtlema nagu mina, kuid nii nagu mina mõtlen, ei mõtle tema, sest siis mu mõtted ei oleks valed.
***
Valesti mõelda on vale.
***
Alati pole sõnu vaja - äratuskell ei ütle:"Ärka!" ometi teame, mida ta selle plärina all mõtleb ning tõuseme...
***
Kodu kodutundeta pole kodu.
***
Kas sa ei tunne,
justkui keegi kõnniks su selja taga,
ta ei paota suud,
on väga vaga.
Just see aga hirmutab mind just,
kas on ta selja taga,
ons see viirastus,
ja kui on, siis tuleb kust?
Mine ära,
ma ju kardan SIND,
mine ära,
sa va õel must lind!
***
Inimesed toodavad kurjust nagu mesilased toodavad mett. William Golding
***
Jäljed rannaliivas
See tuul puhub vahutavalt merelt,
tuues kaasa mäslevad mõtted.
Kiireneb segane mõttelend,
rajuks muutub kõik,
mis varem vaiksem näis.
Rannal lebavad karbid,
õudus täitmas ne' hinge,
soolane maik kurgus
teeb aeglaseid alatuid ringe.
Jäljed, mis jäänud liiva,
tahtsid alles jäänud unistused viia.
Nüüd on kuulda vaid ne' igatsevat hüüdu,
hing valutab - saatanale sai see müüdud.
See soolane maik on endiselt suus,
kahljurahnu vastu löönud laine
valgub pisaratena
aeglaselt mööda kiviks muutun'd pinda.
Ja see meri,
vahutav meri
muutub mäslevaks põrguliseks,
soontes tardub veri,
kõik, mis varem oluline näis,
muutub teisejärguliseks.
Mäslev merigi rahuneb viimaks,
hinges säilib lootus,
et ärkavad jäljed ses rannaliivas.
***
Seal, kus on suur armastus, sünnib alati imesid.
Willa Cather
***
Üksindus rusub hinge,
istun kellegita,
tunnen end tühjana...
Enam ei jõua, ei taha ka...
või siiski...
unistused jäänud veel...
tahan kaissu,
tahan soojust,
kätevahele...
huuled ihkavad suudlust,
mis jää sulataks seesmise.
Miks piinan end?!...
kas öö pole päeva vend?
liiga erinevaks neid pean...
Ei, sarnased nad siiski:
päike kuum,
kaitseb end tuliselt,
kuu tuhmun'd kuld...
poeb pilve taha
kartlikult maailma eest!
Üksindus ei haara ainult mind,
kuugi päikest kallistada tahaks;
taevas lendab üksik lind,
jahimees ta alla laseb,
ei muuks kui rahaks.
Üksindust ei ole vaja,
kõigi hinges on algselt koht headusele,
kuid halb see rajab,
rajab teed vaid üksindusele.
Peagi süda kui ka vaim
täitun'd vihkamisega,
lootus läin'd,
lõpetame kõik kurvalt lahkamisega.
Õudust, seda pole meile vaja,
ei ole... Igatsus...
öö, ainult üht sa tahad...
kui saaks sooja embuse,
kiirtena hea kehas laiali valuks, s
eda vajan ka mina,
uut algust.
***
Kolme lonksu õllega neelan su õhusuudluse, et see kiiremini südame juurde jõuaks...
***
Otsige iseendas ja te leiate kõik. J. W. Goethe
***
MINA-SINA
Vaatan sind,
põlgan ja jälestan.
Armetus paistab su silmist,
elumõtte puudumine,
kaotatud usk saab ilmsiks.
Seisan,
seisan peegli ees
ja vaatan sind,
tahan tungida läbi klaasi -
ehk sind raputades tuleks tagasi hing.
Ent ma ei tule,
küllap olen arg,
just nagu sinagi.
Viskan veel hetkeks pilgu peeglisse,
pisarad valguvad mööda põski,
kardan, see tee,
mis ees,
minult juba ära võeti.
Sina võtsid!
***
Have you ever seen,
how the sun touches sky?
Have you ever been,
there, where angels fly?
Have u ever felt love
coming through your skin?
You're trying to slow it,
but it won't end.
Have u ever felt,
how good it is to be loved?
Have u ever met someone,
who kisses u so hard,
that u can feel the power of love?
***
Love is blind,
flying like a butterfly,
but in the end
someone will catch it.
It's jut the way it is.
Michel de Montaigne
***
Härmatanud klaasi taga
soojas kaminatules
prõksub halg.
Kõik tundub nii vaikne ja vaga,
vaid kriuksuvaid samme
on kuulda vastsadan´d lumes -
astub väikese poisi jalg.
Soe on toas,
hõõgvein kristalses klaasis,
lõhnamas hõrgud jõuluroad.
Poiss tänaval üksi ringi luusib,
kaugle jõulutaadigi saan.
Äkki avaneb uks,
kaminatule kiired pääsevad õue,
valgustavad poisini tee.
Poiss muutub rahutuks,
ärevus poeb põue,
kas jõuluime on see?
Valguse suunas seab laps oma sammud,
mõttes jõuab luulet luua,
lumehelbed lendlemas kannul.
Eheda jõuluprae lõhn,
vaikne puude praksumine tules.
Poiss astub tuppa, üle ukseläve...
enam pole kuulda üksikuid samme lumes.
Jõulud on imedeaeg!
***
Sõnal on musttuhat palet.
Ain Kaalep
***
Ohvrilaev
Laev on Deloselt koju jõudnud,
jah ta on,
sinu jaoks oli kõik kuiv,
puitun'd mäng.
Laev tuli varem,
ei kulunud 30 päeva,
oli see nüüd siis parem,
et lõppes mäng,
enam ei saa sind katsuda käega?
Vaene Sokrates ootas otsust -
elu või surm,
lubatud 30 päeva muutus lühemaks,
paratamatu sund.
Mõned päevad,
mis pikendasid elu
või lahutatud hetked 30-st päevast,
mis võtsid koha eladajäänud elust.
Ons siis parem,
rääkida külmun'd koolnuga,
kel järeletulijat ootavad silmad
veidi avatult valget näitavad?
suudlus kaelal ei taha kuidagi ununeda...
ehk oli lõpp säärane parem
ja uue mõtte vanade mõtete surmad läidavad.
***
Siiras mälestuste jõgi
kiires auklikus sängis voolab.
Seal, kus varem arm tal oli,
kivile piisad jõgi kaotab.
Seal, kus asus lapsepõlv ja mäng,
nüüd meeltes pakitsemas äng.
Seal, kus õnn ja rahu,
torm jõel üles tõstab vahu.
Seal, kus aga kurjus oli,
sai jõudu jõgi,
sealt ka visadus tal tuli.
Aeglustub nüüd kiire vool,
sest lõpuks jõgi taas tunda saab hoolt.
Ja nii meenub see,
mille eest jõgi pikka aega põgenes.
***
Pisarateta nutt on kõige valusam.
***
Keegi ei saa öelda, et mõtlen valesti: selleks peaks ta mõtlema nagu mina, kuid nii nagu mina mõtlen, ei mõtle tema, sest siis mu mõtted ei oleks valed.
***
Valesti mõelda on vale.
***
Alati pole sõnu vaja - äratuskell ei ütle:"Ärka!" ometi teame, mida ta selle plärina all mõtleb ning tõuseme...
***
Kodu kodutundeta pole kodu.
***
Kas sa ei tunne,
justkui keegi kõnniks su selja taga,
ta ei paota suud,
on väga vaga.
Just see aga hirmutab mind just,
kas on ta selja taga,
ons see viirastus,
ja kui on, siis tuleb kust?
Mine ära,
ma ju kardan SIND,
mine ära,
sa va õel must lind!
***
Inimesed toodavad kurjust nagu mesilased toodavad mett. William Golding
***
Jäljed rannaliivas
See tuul puhub vahutavalt merelt,
tuues kaasa mäslevad mõtted.
Kiireneb segane mõttelend,
rajuks muutub kõik,
mis varem vaiksem näis.
Rannal lebavad karbid,
õudus täitmas ne' hinge,
soolane maik kurgus
teeb aeglaseid alatuid ringe.
Jäljed, mis jäänud liiva,
tahtsid alles jäänud unistused viia.
Nüüd on kuulda vaid ne' igatsevat hüüdu,
hing valutab - saatanale sai see müüdud.
See soolane maik on endiselt suus,
kahljurahnu vastu löönud laine
valgub pisaratena
aeglaselt mööda kiviks muutun'd pinda.
Ja see meri,
vahutav meri
muutub mäslevaks põrguliseks,
soontes tardub veri,
kõik, mis varem oluline näis,
muutub teisejärguliseks.
Mäslev merigi rahuneb viimaks,
hinges säilib lootus,
et ärkavad jäljed ses rannaliivas.
***
Seal, kus on suur armastus, sünnib alati imesid.
Willa Cather
***
Üksindus rusub hinge,
istun kellegita,
tunnen end tühjana...
Enam ei jõua, ei taha ka...
või siiski...
unistused jäänud veel...
tahan kaissu,
tahan soojust,
kätevahele...
huuled ihkavad suudlust,
mis jää sulataks seesmise.
Miks piinan end?!...
kas öö pole päeva vend?
liiga erinevaks neid pean...
Ei, sarnased nad siiski:
päike kuum,
kaitseb end tuliselt,
kuu tuhmun'd kuld...
poeb pilve taha
kartlikult maailma eest!
Üksindus ei haara ainult mind,
kuugi päikest kallistada tahaks;
taevas lendab üksik lind,
jahimees ta alla laseb,
ei muuks kui rahaks.
Üksindust ei ole vaja,
kõigi hinges on algselt koht headusele,
kuid halb see rajab,
rajab teed vaid üksindusele.
Peagi süda kui ka vaim
täitun'd vihkamisega,
lootus läin'd,
lõpetame kõik kurvalt lahkamisega.
Õudust, seda pole meile vaja,
ei ole... Igatsus...
öö, ainult üht sa tahad...
kui saaks sooja embuse,
kiirtena hea kehas laiali valuks, s
eda vajan ka mina,
uut algust.
***
Kolme lonksu õllega neelan su õhusuudluse, et see kiiremini südame juurde jõuaks...
***
Otsige iseendas ja te leiate kõik. J. W. Goethe
***
MINA-SINA
Vaatan sind,
põlgan ja jälestan.
Armetus paistab su silmist,
elumõtte puudumine,
kaotatud usk saab ilmsiks.
Seisan,
seisan peegli ees
ja vaatan sind,
tahan tungida läbi klaasi -
ehk sind raputades tuleks tagasi hing.
Ent ma ei tule,
küllap olen arg,
just nagu sinagi.
Viskan veel hetkeks pilgu peeglisse,
pisarad valguvad mööda põski,
kardan, see tee,
mis ees,
minult juba ära võeti.
Sina võtsid!
***
Have you ever seen,
how the sun touches sky?
Have you ever been,
there, where angels fly?
Have u ever felt love
coming through your skin?
You're trying to slow it,
but it won't end.
Have u ever felt,
how good it is to be loved?
Have u ever met someone,
who kisses u so hard,
that u can feel the power of love?
***
Love is blind,
flying like a butterfly,
but in the end
someone will catch it.
It's jut the way it is.
