"Vanamehe pelgupaik"
Kaugele mäele lähenedes,
oma varju aeg-ajalt häbenedes
üllatunud näoga,
kulunud kaabuga mees
silub kortsud laubalt.
Karastab hinge allikavesi,
sõõm sõõmu järel peoga.
Õrn muie vanadusest krimpsu kuivand suul,
nii nagu kolletuanud vahtralehed
vanal puul.
Tõsine pilk,
sammub mäe poole veel,
kuu lootustandev helk
jõudu annab sel teel.
Vaikselt,
üsna vaikselt aeglustub vanamehe kõnd.
Siiski mäe poole vaatab,
mis on küll see sund?
Lumised tipud, nii siirad ja puhtad,
mõte jälle sinna kipub,
et kuhu see vanake ruttab.
Surema jookseb oma pelgupaika ta,
et igavest rahu leida
ja esiisade kombel uuesti sündida.
xxx
"Igivanade puude veri"
Igivanade puude veri
minu kaelas südamena ripub,
nende puude hingevalu
minugi südamesse kipub.
Ahastust tunda on
merevaigu lõhnas,
lesivad nemadki igavesti
soolase mere põhjas.
Aeg-ajalt laine neid vastu kaljurahne taob,
nii nad tuhandeks killuks purunevad
ja südamevalu üha sügavamale
liiva sisse kaob.
Mere lõhnast ja vahust,
tõusta taas on nende kohus,
kuid üksildane ja abitu
on süda mu kaelas,
olgugi, et enne tagasi tulekut
jõuavad nad luulet luua
inglite keskel, helesinises taevas.
xxx
"Padi upub"
Kui palju pisaraid
olen poetanud üksikusse patja,
nii helli kallistusi pimedusse matmas.
Lootes langevale tähele,
et teed ta mulle näitaks,
rahu ja vaikust meile kahele,
soojust hoida aitaks.
Mu padi pisaraist tuvil
ujun üksinduse pisarate meres.
Tähte ei paista kuskil,
pilved varjamas teda mu eest.
Ingel, kus küll oled,
vajan patja kuivemat,
millel nutta,
sest vaeseke minuga koos
on vajumas kurbuse mere põhja.
xxx
"Ei enam eal"
Meeltes mõlkumas vaid sarnased mõtted,
hing on valus
ning lõpuks ka kuradi endaga kätlen.
Vii minema mu valu,
Sind ma palun.
Ütle, kaua pean veel otsima,
oma õnne trotsima.
Sa tead, et on see koorem,
tuliseid süsi vabatahtlikult nüüd suudlen.
Tean, et enam eal,
õnnelikuks saama pea.
Mind kaasa võta
ning mu valus hing
igavese looriga kata.
***
Vaikne muie memme suul,
tuul räsib pakasega võidu
väikest õrna puud.
Maasse tugevalt juurtega põimunud,
vastu pidada püüab siiski.
Vali tuul ta hinge külma üksindusse heidab.
Puu igatseb päikese soojust,
püüdes leida pääsemiseks moodust.
Ihuüksi heideldes,
oma hinges seigledes
leiab õrna tüki südames -
valu, ahastuse, üksinduse sees.
